VANGID VÕI LABORIROTID?

Detsember 2016

See küsimus on vaevand mind juba vangistuse algusest peale, tekitanud imestust, viha ja põlgust silmakirjaliku lääneühiskonna eliidi ja tema käsilaste üle. Kuidas võib veel kaasajal uskuda üksikvangistuse ja sunnimeetmete tervendavale mõjule inimpsüühika üle -, kas pole siin tegemist inimkatsetega? .

Ammendava vastuse sain Michel Foucault raamatust „Valvata ja karistada – vangla sünd.“ Raamat, mis põhjustas nii äratundmist kui meeleheidet ja mida soovitaks kõikidele kurja tegijatele – nii lammastele kui ka lambakoertele. Äratundmist, kui riigivõimu ohver ja meeleheidet lihtrahva nõrkuse üle.

Meeleheites soovitasin Foucault´i lugeda ka Tartu Vangla (TV) inspektor-kontaktisikutel Tiina Kiigel ja Mairit Tiigiveel, kuid TV kodukorra ja vangistussigaduse jälgimise kõrvalt ei jäävat neil selleks aega. Seetõttu otsustasin teha neile ja teistele huvilistele lühikokkuvõtte vangi kommentaaridega.

Raamatu juhatab sisse Prantsusmaal kuningatappu üritanud Damiens´i üksikasjalik hukkamiskirjeldus 2.märtsil 1757.a. Piinamine ja nelja hobuse vahel tükkideks rebimine, millega aga viimased hakkama ei saanud, nii et timukal tuli paharetti kõõluste läbilõikamisega pisut aidata. Nõnda väljendati kuningavõimu, mille eesmärgiks oli rahva verejanu rahuldamine ja hirmu külvamine. DOMINEERIMISMEHHANISM!

Patsiendi e kahtlusaluse piinamine tõe kindlaks tegemisel kuulus reeglipärase proovile paneku mehhanismi hulka. Usuti, et kahtluse vari ei saa kuidagi langeda ilmsüütu inimese peale. Igal juhul oli patsient juba pisut kriminaalne või poolsüüdlane ja kui vaadata, kuidas 300 a hiljem patsiente Eesti vanglates üksikvangistuses koheldakse, siis näeme vaid muutusi proovile paneku objektis, keha asemel proovitakse hinge.

Juba 1789.a kirjutab G. de Mably: „Tabagu karistus, kui tohib nii väljenduda, pigem hinge kui keha.“ 18. sajandi teisel poolel alustasid mitmedki filosoofid ja õigusteadlased protesti piinamiste ja avalike hukkamiste vastu, sest nõnda tundub ju rahvalegi verevalamine vaid ainus viis kättemaksuks. Leiti, et türannia ja mäss kutsuvad teineteist esile, nõuti kriminaalõiguse reformi – karistuse „mõõt“ peab olema inimlikkus. 1810-ks aastaks algas Euroopa karistusõiguses ja –praktikas uus ajastu – vanglaajastu. Kuid küsimused jäid, kas piiratud toiduratsioon ja puuduv seksuaalelu, peks ja üksikkong on siis vangistuse tahtmatud, aga vältimatud tagajärjed. Ja vähemasti Eestis on need küsimused veel 200 aastat hiljemgi õhus.

J. M. Servan kirjutab 1767.a: „/…./ Pururumal despoot paneb oma orjad raudahelaisse, aga tõeline poliitik kammitseb neid palju kõvemini nende endi mõtete ahelaga. Ahela esimese lüli kinnitab ta kindlasse punkti – Mõistuse külge, ning ahel on seda tugevam, et me ei tea, millest see koosneb ja usume, et oleme selle ise loonud. /…./ Just need pehmed ajukiud moodustavadki kõige kindlamate Impeeriumide vankumatu aluse.“

B. Rush kirjutab 1787.a: „Iga kuritegu ravitakse vastava füüsilise ja moraalse mõjutamise kaudu.“ Järelikult tuleb karistuse määramiseks „tunda närvisüsteemis tekkivate aistingute ja sümpaatiate printsiipe.“

J. P. Brissot kirjutab 1781.a: „Karistuspaik, kui seaduse aed, mida perekonnad pühapäeviti külastavad, et nad näeksid vangide hirmsat saatust.“

J. Pentham (filosoof) mõtles 1791.a välja PANOPTIKUMI, mille keskpunktis asub valvetorn suurte akendega, kust avaneb vaade ringhoone sisefassaadile. Distsipliini, harjutamise ja allutamise kaudu alustati vanglates kuulekate kehade vormimist. Sarnast süsteemi hakati rakendama tehastes, koolides, kasarmutes ja isegi haiglates. Ja mis seal siis imestada, kui ühiskond hakkab üha rohkem sarnanema vanglaga, kuigi selline radiaalne arhitektuur on asendunud majakarpide ja kaameratega.

Ameerikas kujunes 19. sajandiks välja kaks vanglamudelit: Auburni ja Philadelphia. Auburni – üksikkong ööseks, töö ja söömine toimus ühisruumis, kuid absoluutses vaikuses. Philadelphia – absoluutne eraldatus, vang suhtleb vaid iseenda südametunnistusega.

Nõnda kujunes mungakongide eeskujul välja kartseriaalne vanglasüsteem – arhipelaag sotsiaalses kehandis, mille eesmärgiks oli muuta karistusvõim märkamatuks. Muuta NORM –aalsus loomulikuks ja normaalsuskohtunikud, ka kasvatajad, õpetajad, sotsiaaltöötajad (vangivalvurid) ülimuslikuks.

19.saj. kirjutab Charles Lucas: „/…./ Kui miski saab süüdimõistetute vaimus äratada arusaamist heast ja kurjast /…./, siis on see just võimalus saada preemiat.“ „1820.-1845.a hakati Prantsusmaal avalikult kritiseerima vanglat ja selle meetodeid: 1) Vanglad ei vähenda kuritegevust, 2) Vanglad põhjustavad retsidiivsust, 3) Vanglad toodavad paratamatult käitumishälvikuid pealesurutud eluviisi kaudu. Ei üksikvangistus ega sunnitöö pole näide ühiskonnast, vaid loomuvastase, kasutu ja ohtliku eksistentsi tekitamine. Vangla haridussüsteem ei saa arukalt toimida looduse tahte vastaselt. Vangla funktsioneerimine põhineb võimu kuritarvitamisel. Administratsiooni omavoli, ebaõigluse tunne, mida vang kogeb, on üks põhjustest, mis võivad muuta tema iseloomu ohjeldamatuks. Kui vang talub seaduseväänamisest tulenevaid kannatusi, muutub ta viha lootusetuks kõigi suhtes, mis teda ümbritseb. Kõigis võimuesindajais näeb ta vaid timukaid. Ta ei usu enam, et oli ise milleski süüdi ning süüdistab õigussüsteemi ennast. JUSTIITSMAFFIAT! Vanglas valitseb korruptsioon, hirm ja valvurite saamatus. 1000-1500 vangi elab 30-40 valvuri järelevalve all, kelle ainuski lootus mingisugust turvalisust saavutada põhineb pealekaebamisel, st rikutusel, mida nad ise soosivad, 4) Vangla annab võimaluse käitumishälvikute ühenduste tekkeks, 5) Vangla soodustab retsidiivsust, 6) Vangla toodab käitumishälvikuid ka otseselt seeläbi, et paiskab viletsusse vangi perekonna.“

Krt – tramaivõi, mitte SSSSS-ugi pole muutunud. Nõustun siinkohal ajakirja L´Humanitaire´s augustis 1841 avaldatud seisukohaga: „Mees, kes teid tapab, pole vaba ega saa teid tapmata jätta; süüdlane on siin ühiskond või halb ühiskonnakorraldus.“ „/…./ Mis ei suuda tagada üleüldist põhivajaduste rahuldamist või kuna ta hävitab ja lämmatab inimeste võimalusi, püüdlusi ja nõudmisi, mis seepeale tulevad ilmsiks kuriteos.“

Prantsuse furjeristid on kirjutanud: „kuritegu on tsivilisatsiooni tagajärg, mis tegelikult kätkeb endas ka jõudu ja tulevikku.“ La Phalange, 10.01.1837: „Ühiskondlik kord, milles vääramatult domineerib mahasurumisprintsiip, tapab jätkuvalt kas timuka või vanglate abil neid, kes loomult tugevaina eiravad või põlgavad neile tehtud ettekirjutusi (NORM-aalsust); neid, kes on liiga tugevad selleks, et jääda kinni kängitsevaisse mähkmeisse: kes murravad end välja neist ja rebivad need ribadeks – need on mehed, kes ei taha jääda lasteks.“

„Kohtutes ei mõisteta õigust mitte inimese vaid teatud ühiskonna kategooria üle, kes on isepäised vabamõtlejad.“ Juba 300 aastat on teada, et vanglad ei paranda inimest, kuid vanglates on saanud välja kujuneda inimteadused. Uuritakse, kuidas muuta akumuleerunud inimmassi kuulekaks ja ära kasutatavaks. „Ja sedamööda, kuidas meditsiin, psühholoogia, haridus, riiklik abi ja „sotsiaaltöö“ omandavad kontrollivas ja sanktsioneerivas võimus aina suuremat osakaalu, saab karistusaparaat omakorda muutuda meditsiinilisemaks, psühholoogilisemaks, pedagoogilisemaks.“

Jääb siiski faktiks, et kõikides Euroopa Liidu liikmesriikide vanglates rakendatakse „patsientidele“ erinevaid karistus-/ümberkasvatusmeetodeid. Ja kõige tõhusamaks retsidiivsusnäitajate languse osaks, on osutunud Skandinaavia vanglad: Soome, Norra.

Ühendkuningriigi ajalehes Daili Telegraph avaldati teadlaste, eesotsas Rebecca Roache seisukohad: „Vangide ajataju saaks moonutada uimastitega nõnda, et nad kannavad pika vanglakaristuse (oma tajus) ära kõigest mõne tunniga. Vangide ajusse programmi üleslaadimine ja selle normaalsest miljon korda kiiremini jooksutamine võimaldab kanda 1000 a vanglakaristust kaheksa ja poole tunniga. Ilmselt on see maksumaksjale palju odavam, kui pikendada vangi eluiga 1000 aastani.“ Huvitav, kas vang peale sellist ajarallit jääb veel inimeseks või muutub dinosauruseks? Tartu vanglas, kui antidepressantide katselaboris, võiks seda katsetada küll ja kui asi untsu läheb, siis dinosaurused mööda Emajõge Venemaale nuhtluseks saata.

Oma katseeksitusmeetoditega on meie valitsus lõhestanud rahva, patriootidest on tehtud vaenlased. Kriminaalkorras karistatutest on kasvamas tõsine poliitiline jõud. Dialektika, millest kirjutab Foucault´ki.

Siin ongi konks, miks Eesti „Vabariigis“ pole siiani vangidele valimis- ega kandideerimisõigust antud. 1789.a Prantsusmaal ja 1917.a Venemaal päädisid sarnased vastuseisud revolutsiooniga. Huvitav, millal meie nossovitele mõistus pähe tuleb? Olen veendunud, et järgmisel jüri- või pronksiööl osalevad juba ka eestlased. Ehk see on üheks põhjuseks, miks võõrväed meid taas on okupeerinud?

Kas oleme iseseisva riigina luhtunud? Keskerakond – meil on Teie suhtes suuri lootusi. Kas Ratas paneb rattad käima või osutub viiendaks rattaks vankri all? Viimasel juhul on sul esmalt oht sattuda vangla tualettruumi seinale, Kama, Reinsalu ja Rõivase kõrvale. Meie tegijad kuked „trollitavad“ nende piltide peale. Tõsi, viimasega olevat juba peput pühitud.

Tervitab Peeter