See blogi on olnud fragmentaarne sissevaade minu elu kogemusele – 13 aastat Eesti vanglates. See, mis juhtus (v+i ei juhtunud) ja mis minuga toimus, muutis minu elu, see muutis minu perekonna ja lähedaste elu.
Vangla müürid ümbritsevad paljudki, mis jääb tavalisele silmale nähtamatuks, millest me ei räägi, millest me ei taha teada. See on normaalne, sest vangla elu ei ole normaalne. Ja ei peagi olema.
Miks peaks keegi seda siis lugema?
Miks peaks see kedagi üldse huvitama?
- 57% Eesti täisealistest elanikest on karistusregistris.
- Meil on ka täna Eestis ca 7000 last, kelle isa on vangis.
- Igal aastal lahkub nende seinte vahelt tuhandeid mehi.
See blogi, mis nüüd on vormunud raamatuks, võib anda mõned vastused küsimustele, mida me endale just liiga sageli ei esita:
- Kuhu nad lähevad? Mis neist saab? Kas eesti on erinev teistest riikidest?
- Kas nad on osa meie ühiskonnast? Millisest ühiskonnast?
- Kas parandus asutus on parandaja? Kui ei, siis mis. Kes on kes ja miks?
Head lugemist!
Ja veel – enne kui hakkate kommenteerima, hingake korraks sügavalt sisse…
telli
raamat
postkasti
2023 suveks on sellest blogist tekkinud raamat.
Raamatu kirjutamine, ümber kirjutamine ja toimetamine on andnud võimaluse samadele sündmustele ja olukordadele vaadata nüüd juba väljastpoolt. Mis on olnud, see on olnud nii nagu oli kirjas blogis. Raamatu puhul oleme püüdnud rohkem arvestada ka lugejaga – vangla keel ja meel ei ole kerged ega ajaviitelised.
Loodan, et see raamat aitab meil sügavamalt vaadata iseendasse, otsida valguse ja tumeduse piire ning oma igapäeva elus mõtte, sõna ning teoga aidata hoida selgemad kurjuse ja headuse, õige ja väära piirjooned.
Me elame ühes pisikeses kogukonnas.
Enda tehtud Eestis.
PEETER KANGRO Blogi 